Laskeohutus tiirus: vintrelv
Vintraudne relv ehk kuulipüss. Liug- ehk poltlukuga kuulipüss.
Vintrelvi on erinevaid. Kõige rohkem kasutatakse polt-liuglukuga vintrelva.
Kuidas reguleerida vintpüssi laskja keha järgi?
Esiteks päästiku kaugus. Kui püss on käsivarrel, siis peaks sõrm asetsema täpselt päästikul. Kui sõrm ei ulatu päästikuni, siis on püssilaad liiga pikk. Kui sõrm on üle päästiku, siis on püssilaad liiga lühike.
Teiseks võiks optilise sihiku kõrgus olla selline, et põsk oleks kindlalt toetatud, kui relv on laskeasendis. Optika ei tohiks olla raua kohal liiga kõrgel. Kui optika on liiga kõrgel, siis kaob näol hea kontakt laadiga ja laskur võtab ebaloomuliku asendi. Loomulikus laskeasendis on püss kindlalt vastu keha, põsk tugevalt vastu laadi ja sõrm päästikul. Vintrelva puhul on soovitatav hoida mõlemad silmad lahti.
Laskeasend võiks olla võimalikult pingevaba. Laskur võiks olla püstiasendis. Igasugused kallutused ette või küljele pole õigustatud. Parem käsi pigistab ja haarab, tõmbab püssi korralikult vastu keha. Sõrm on tugevasti päästikul. Vasak käsi toetab püssi vabalt nagu kandik, sõrmed hoiavad püssi õrnalt nagu kitarrikaela.
Vali optilise sihiku õige suurendus! Jahil ei kasutata väga suuri suurendusi, tavaliselt lastakse kolme-, nelja-, viiekordse suurendusega. Pikemate laskude puhul kasutatakse ka kümne- kuni 12-kordset suurendust. Sportlaskurid kasutavad tiirus ka 16-, 20- ja 24-kordsedi suurendusi.
Vali distantsile ja harjutuseks sobiv suurendus! Näiteks 50 meetri kaugusel asuvat märki võiks lasta üheksa- või kümnekordse suurendusega.
Kui laskeasend on sisse võetud ja püss korralikult vastu keha tõmmatud, siis tuleb sihtida. Pea silmas oma laskeoskust! Mida parem on laskur, seda väiksemasse piirkonda suudab ta sihtida. Kui jahimees suudab 100 meetri kauguselt sihtida A4 paberilehte, siis on see mõistlik piirkond. Sportlaskurid suudavad sihtida ka väiksemat piirkonda. Väga head laskurid sihivad tikutopsi.
Laskmisel on väga oluline päästmise sujuvus ehk päästikutehnika. Päästmine on sujuv protsess algusest lõpuni ning võiks kesta umbes poolteist sekundit. Päästikut ei tohi rabada ega tõmmata. Mida sujuvam on päästmine, seda täpsem on lask.
Lasekasendis on jalad harkis veidi kitsamalt kui õlgade laius, varbad on suunatud umbes 20-kraadise nurgaga laskjast paremale. Oluline on, et parem käsi teeks tööd, pigistaks ja tõmbaks püssi vastu keha jõuga 10–15 kilogrammi ehk nii tugevalt, et püss hakkab peaaeagu vibreerima. Vibratsiooni korral tuleb pinget lõdvendada.
Kui lasu sooritamiseks on aega, siis staatiliste märkide puhul võib toetada küünarnuki kehale. Laskeasend võetakse sisse ja vasaku käe küünarnukk toetatakse tugevalt vastu keha, puus lükatakse natuke ettepoole. Vasaku käe kontakt kehaga peab olema väga hea.
Kõigi dünaamiliste harjutuste puhul – näiteks kui tiirus jookseb metssiga või põder – on oluline ühendada tõste, liikuvuse sujuvus ja sujuv päästmine liikumise ajal. Sujuvat liikumist ei saa alahinnata. Dünaamilised harjutused on keerukamad kui staatilised, kuna aega on vähe. Püssi suunab keha, käed tõmbavad püssi ainult vastu keha. Keha liigub kogu trajektoori, märgi nähtavuse ala ulatuses. Liikumist tuleb jätkata ka pärast lasku. Tüüpiline viga liikuvate märkide laskmisel on, et pärast lasku jääb keha kohe seisma. Sellisel juhul jääb kuul sihtmärgist veidi maha.
Treeninglaskmisel on mõistlik kasutada väiksekaliibrilist relva või õhkrelva. Nende eelis on väike tagasilöök ja lasumüra ning odav laskemoon.
Minu märkmed